Ajalugu

Kesse kõnnib pimmel üül?
Maarja kõnnib pimmel üül.
Mis ta otsib pimmel üül?
Otsib oma pojakest.
Kost ta poja kätte sai?
Jerusalemmi mäe alt.
“Tere poig, vaene laits, Mes sina siin tiid? Kõik ilm ikevä, Kõik ilm muretava.”
“Las’ na ikke las’ na muretada, Mes na pal´lu pattu teivä Vasta risti kogudust.”
Vaimulik rahvalaul Puhja kihelkonnast, Eesti Kirjandusmuuseum

Mida Puhja tähendab?

Vanades allikates on Puhjat nimetatud mitmeti. Aastal 1418 on kirja pandud Puyen, 1495 Pugen, 1585 Bochia ja Puia, 1638 Poyhakyll ning 1839. aastal Puchja. Puhja nimi võib keeleteadlaste hinnangul tulla sõnast puhuja (analoogselt jutu-, sarve- või soolapuhujaga). Nime järelosa –ja võib pärineda sõnadest oja või jõe. Lisaks on pakutud, et kohanimi tuleb sõnast põhi (põhja, pohja) või isikunimest Poya või Poye.

Kuidas Puhja tekkis?

Muinasajal kuulus Puhja kihelkonna ala Ugandi maakonna alla. Puhja moodustas Põhja-Ugandis justkui omaette saare, mida piirasid Emajõgi, Sangla soo, Kavilda ürgorg ja Elva jõgi.
Puhja koguduse kroonikaraamatu järgi on teada, et Puhja mõis rajati 1361. aastal ordumeister Arnold von Vietinghoffi poolt. 1495. aastal ostis Ritter Fromhold von Tiesenhausen mõisa endale. 14. sajandil ehitas Tiesenhausenite suguvõsa Kavilda ja Konguta vasallilinnused. Ulila ümbrus kuulus Vene- Liivimaa sõjani Kärkna kloostrile. Esialgu kandis kihelkond ka saksa keeles Puhjast lähtuvat nime, kuid 1636. aastal esines esmakordselt nimi Cawelecht/Kawelecht (Kavilda mõisa järgi). Edaspidi sai piirkond tuntuks Kavilda nime järgi. Alles 20. sajandi alguses kujunes Puhja kiriku ümber asula, mis hõlmas toonaseid kirikumõisa maid. Siis tõusis Puhja nimi taas ausse.

Millal rajati Puhja kirik?

Algse puukiriku rajas Tiesenhausenite suguvõsa arvatavasti samal ajal, mil osteti Kavilda linnus ehk 14. sajandil. Et 1862. aastal on tähistatud puukiriku ehitamise 500. juubelit, siis ilmselt rajati puukirik 1362.a. (Kavilda linnuse vapil oli aastaarv 1361). 1397. aastal on esimest korda nimetatud Puhja kirikut (kerke to Puyen), 1449. aastal Pujeni kirikut.

Praegune Puhja Püha Dionysiuse kirik on ehitatud aastail 1495 – 1499. Kiriku nimipühak Püha Dionysius oli Pariisi esimene piiskop, kes suri märtrina umbes aastal 250. Puhja kirik on üks kolmest Lõuna-Eesti kõige vanemast kirikust ning on arvatud riiklike muinsusobjektide nimekirja. Kirik ehitati algul kolmelöövilise kodakirikuna. Säilinud on rikkalik konsooltorniga (hävinud osad asendatud puitdetailidega) läänefassaadi kujundus. Pikihoone seintel leidub mitmeid maalitud pühitsusriste. Kirik purustati Poola-Rootsi sõjas (1600-1629) ja oli 1613 varemeis (teistel andmetel 1627). 1630. aasta paiku taastatud kirik sai praeguse barokse kiivriga puidust haritorni arvatavasti 18. sajandi lõpul. Kiriku sisustus on neogooti vormides ja pärineb 19. sajandist. 1868. aastal valminud altariseinal (meister J.G. Mühlenhausen) asub maal „Kristus ristil“ (autor Anton Bauer, ostetud Münchenist 1859. aastal). Kantsel pärineb aastast 1872.

Üks Fromhold von Tiesenhauseni poegadest kinkis kirikule kahe adramaa suuruse maatüki. Hilisem Kavilda omanik, Rootsis Gotlandis Ryholmis elanud Erich Sparre oli ka Puhja kiriku patroon ning annetas 1649. aastal samuti pool adramaad.

Kiriku juures oli kaks mõisa – Puhja loss ja Konguta. Hiljem liideti kihelkonna alla Ulila, Teilma, Kaimi, Härjanurme, Võsivere, Puhja/Kavilda küla, Nasja.

Kirikaias on säilinud üks eestikeelse kirjaga vana hauakivi (nn Konnikivi) ja neli kiviristi.

2005.a. sai kirik vammist puretud puupõranda asemele uue kivipõranda.

Kiriku orelist.

Kirikus on hea akustika ja siin korraldatakse mitmesuguseid kontserte. Kirikus asub haruldane mehaaniline Müllverstedti orel. Nõukogude ajal palju kannatada saanud kuninglik pill ootas aastaid meistri kätt. Mitu aastat kestnud taastamistööd lõppesid 2014. aasta sügisel. Oreli lähemal uurimisel selgus, et ühe manuaaliga ja pedaalita viie registriga oreli ehitas Puhja kirikusse Ernst Carl Kessler. Friedrich Wilhelm Müllverstedt, kes tema töökoja üle võttis, ehitas 1881. aastal oreli ümber ning sellest ajast on pillil juba kaks manuaali ja 17 registrit. 936 vilega oreli tegi taas mängukorda orelimeister Olev Kents.

Kuulsad puhjakad Käsu Hans ja Adrian Virginius

Puhja kiriku peaukse kõrval on suurele maakivile kinnitatud mälestustahvlid kahele tähelepanuväärsele Puhjaga seotud isikule. Nendeks on esimene eesti soost luuletaja Käsu Hans ning tema kaasaegne, Puhja kiriku pastor Adrian Virginius, kes tõlkis Lõuna-Eesti murdesse Uue Testamendi, suure katekismuse, laulu- ja palveraamatu. Mälestustahvlid avati 1988. aastal.
Käsu Hans oli Puhja koolmeister ja köster. On tõenäoline, et ta oli õppinud Forseliuse seminaris. Kirjandusalast innustust võis ta saada Adrian Virginiuselt, kes oli aastail 1686-1694 Puhja pastor.
Kirjamehe elukäik jäi väga keerulisse aega, mil eestlaste rahvana püsima jäämine sattus suurde ohtu.
Käsu Hans osales Põhjasõja sündmustes nii sõna kui ka teoga. Ta on olnud seotud Puhja talupoegade vastuhakuga Rootsi sõjaväe moonamuretsejatele 1703. aastal.
Kuulsaks sai Käsu Hans aga Tartu hävitamise ainelise nutulaulu autorina. Põhjasõja käigus piirasid Vene väed Tartut alates 1704. aasta juuni algusest, ent esialgu edutult. 2. juulil Tartu alla saabunud Peeter I andis piiramisele uue jõu. Juba kümme päeva hiljem marssisid tema väed linna.
Vene vägede piiramise tõttu kannatas Tartu rängalt: 200 majast hävisid täielikult 50. Kõik vähegi väärtuslik – lühtrid, katuseplekk Tartu raekojalt, Jaani kiriku orel ja isegi paremad hauakivid – saadeti Venemaale. 1708. aasta 12. juulil asuti Tartut lõplikult maa pealt pühkima: linna kaitsemüürid lasti õhku, hooned süüdati põlema. Tartu linn hävis.
See katastroof jahmatas rahvast. Käsu Hansu võis tugevasti vapustada ka endise Puhja pastori, toona Otepääl teeninud Adrian Virginiuse piinamine ja hukkamine 1706.a. Tartu värava ees venelaste poolt. Tõenäoliselt kirjutas ta itkulaulu 1708. aastal Puhjas.
Tänaseni säilinud kaheksast koopiast vanim pärineb Tartu Jaani kiriku pastori Johann Heinrich Grotjani sulest. Omamoodi sümboolne tähendus on ka Grotjani saatusel. Venelased vangistasid ta 1705. aastal ja küüditasid 1708 Vologdasse, süüdistatuna venevastastes jutlustes. 1714. aastal Tartusse naasnud, jäädvustas Grotjan Käsu Hansu luuletuse Jaani kirikuraamatusse.

Suhted õigeusuga

1840. aastatel toimus esimene suurem üleminek traditsioonilisest luteriusust õigeusku. Võim andis tugevasti märku, et minek õigeusku on soovitatav. Meelitati hingemaa ja orjusest vabastamise lubadustega. (Pärisorjusest olid talupojad vabastatud juba 1816. aastal, kuid mitmesugused koormised nii mõisa kui kirikumõisa ees olid säilinud.) 19. sajandi keskpaiku läks õigeusukogudusse üle pea veerand Puhja kogudusest (1714 luterlast) . Probleem tekkis aga nn. segaabieludega. Alles 1905. aastal andis keiser Nikolai II keerulistes oludes välja käsu, et õigeusust muusse usku pöördujaid ei tohi taga kiusata ei õigeusu ega ka selle usu poolt, kuhu kodanik siirdus.

Pastoraadi hoonest

Rahvusarhiivis on säilinud joonised Puhja kirikumõisa hoonete ümberehitamise kohta 1832. aastal. Jooniste autoriks on märgitud Tartu ehitusmeister Köningsmann. Kuna initsiaalid puuduvad, siis ei selgu, kas ümberehitusprojekti autoriks oli noor August Franz Köningsmann (1810- 1866) või tema isa Johann Gottlieb (pärit Königsbergist 1773-1836).

Algsel kujul pole pastoraadi hooned säilinud. 1912. aasta südasuvine Postimees kirjutas: „Meile teatatakse Puhjast, et säälne kirikumõis eile 12. skp. kell 3 p. l. ära on põlenud. Tuli on wist köögist hakanud. Õpetaja oli Kuresaares terwist parandamas. Temale saadeti telegramm. Osa warandust ja kirikuraamatud olit ära päästetud, niisamuti on hoiukassa warandus puutumata.“

Hoone seisis aastaid varemeis ning samal ajal sattus kriisi ka koguduse elu. 1914. aasta juunis nentis Postimees: „Puhja on ligemas minevikus raskeid aegu läbi elanud ja peab, nagu märgid näitavad, weel raskematele aegadele vastu minema. Sääl, kus harilikkudes oludes elu ja edenemist märgata võis, on praegu seisak, mille lõppu ei näe, vaibumine ja tagasi kiskumine, mida välja kannatada ep suuda.

Kriisis kiriku ja kihelkonnakooli elu on sõna laiemas mõttes olemas ja ähvardab kogu kihelkonna waimlist hinge tõmbamist kinni matta. Õpetaja elumaja on kaks aastat varemetes. Uue maja ehitamisega ei ole kõige aja jooksul plaani tegemisest kangemale saadud. /-/ Kihelkonnakoolimaja põles selle aasta jaanuari-kuu algusel maha. /-/ Jüripäewast saadik oleme ilma õpetajaga. Uue õpetaja valimisega ei näe kellegil ruttu olewat, kuigi see tuntaw ja selge on, et õpetaja puudub, palju kannatawad. Hoolimatusest meie kihelkonna wastu annab selget tunnistust ka see, et „asetäitja” õpetaja meile üle kolme nädala käib, kuna harilikult igal teisel pühapäewal võõrad õpetajad õpetajata kogudusele jutlust ütlemas ja jookswaid asju ajamas käiwad.”

1920ndate aastate alguses ehitati pastoraat taas üles. Nõukogude võim võttis pastoraadi koguduselt ja andis Puhja koolile, seal olid õpilaste internaat, õpetajate korterid, puutöökoda. Erandlikult – kooli direktori isiklikul eestkostel – lubati kirikuõpetajal jääda pastoraati elama. Eesti iseseisvuse taastamise järel tagastati pastoraat kogudusele halvas seisus.

Vana ait

1964 aastal on Puhja pastoraadi kohta tehtud muinsuskaitsealane ülevaade, milles märgiti: pastoraadi kõrvalhoonetest on märkimisväärne ait, mille nurgad on arhailises villimisviisis, ilmselt koerakaelnurk.
Hoonet katab senisest kõrgem kelpkatus, millel säilinud unkaavad. Sellest võib eeldada algset õlgkatust. Räästad on laialt üleulatuvad. Hoone otsafassaadis on kitsas, kuid sügav ulualune, millel väikesed, tugevate palkpiitadega uksed. Seinapalkides mõned väikesed, ainult palgi laiused aknakesed. Hoone võib pärineda 19. sajandi algusest või sajandivahetusest.

2017. aasta suvel Alar Läänelaiu poolt tehtud dendrokronoloogilise uuringu põhjal on Puhja pastoraadikompleksi vanim hoone – ait – ehitatud tõenäoliselt juba 1751. aastal. Kuusepalgid raiuti maha 1750. aastal.

Vabadussõja mälestussamba park

Kiriku vahetus läheduses on looduskaitsealune park, mille keskmes asub Vabadussõja mälestussammas Monumendi autor on Anton Starkopf, sammas avati 5. juulil 1925. Mälestusmärk lõhuti 1950. aasta mais ning taasavati 20. augustil 1988. Graniitobeliski külgedel on aastail 1918–1920 langenute nimed ja luuleread H. Visnapuu „Kodumaa laulust”: „Töö, mure, laulu / vaba kodumaa, / jää vabaks sa, / jää seisma sa!”.

Koostanud Liina Lõhmus.

Puhja kirikut teeninud vaimulikud:


Johannes van Dolen 1397
Melchior Kennitius 1628
Nikolaus Nüchken (1630-1648)
Christoph Pegau (1648-1663)
Caspar Eggerdes 1652
Michael Laurentius (1663-1665)
Berthold Gummert (1665-85)
Adrian Virginius (1686-1694)
Salomo Heinrich Vestring (1690-1692)
Gabriel Skragge (1694-1700)
Zacharias Brenner (1694-96)
Olaus Levelin (1696-1700, kaplan Puhjas Skragge ajal)
Könik Könikson (1700-1705)
Andreas Stålfot (1705-1715)
Laurentius Leander 1708
Erik Candelin (1716-1720)
Martin Johann Roth (1721-1750)
Daniel Christoph Sczibalsky (1751-1781)
Sigismund Gottlieb Harz (1781-1785)
Friedrich Emmanuel Sendenhorst (1785-1795)
Johann Christian Spoerer (1795-1830)
Wilhelm Gustav Nelkerdt (1830-1832)
Karl August Hollmann (1834-1849)
Julius Meyer (1851-1891)
Andreas Laas (1892-1903)
Jaak (Jakob) Valk (1903-1914)
Tõnu Markus (1915-1940)
Karl Friedrich Särg (1940-1944)
Peeter Kohandi (1944-1950)
Theodor Varblane (1950 - 1956)
Jaan Lääne (1956-1977)
Kalju Kukk (1978-1990)
Tiit Kuusemaa (1990; hooldajaõpetajateks on olnud Jüri Stepanov 1990-2004 ja Vallo Ehasalu 2004-2017)