Mehed võtavad kirikus alati mütsi peast. Naised pääsevad luterlikku kirikusse ka pükstes ja katmata peaga. Kirikusse tullakse ikka sündsalt riides, rannarõivais ei ole sünnis tulla.
Kirikusse astudes seisatatakse või põlvitatakse palveks austusest selle paiga Issanda vastu. Ennast võib õnnistada ka ristimärgi tegemisega. Mobiiltelefon lülitatakse kirikus välja.
Kui on vaja vaimulikuga rääkida, esitada eestpalvesoovi või mälestamisi, saab seda teha enne jumalateenistuse algust – soovitavalt võimalikult aegsasti – käärkambris.
Sageli on kirikus tegevad ka abilised, kes tervitavad saabujaid ning jagavad
lauluraamatuid – ka nende poole võib oma küsimustega julgesti pöörduda.
Jumalateenistusele tullakse õigeks ajaks ja ollakse kuni lõpuni. Hilineja püüab leida endale koha teisi segamata. Jumalateenistuse ajal kirikus niisama ei jalutata, pidistata ega omavahel räägita. Kirikuga tutvuda saab muul ajal. Muid jutte saab ajada enne jumalateenistust ja pigem kirikust väljas, või teenistuse järel kirikukohvi ajal. Kui võimalik, saab omalt poolt kaasa võtta kohvikõrvast.
Erandiks on lapsed, kes ei malda paigal püsida. Tasakesi ringi tatsav ja kirikulisi uudistav laps häirib jumalateenistust vähem kui vanemate pragamine lapse nihelemise pärast. Laps õpib kirikus käitumist ikka nii, kui (vana)vanemad teda kirikusse kaasa võtavad ja mõistvalt suunavad; väga oluline on lapsi jumalateenistustele tuua kartmata ka väikest kilkamist ja liikumist. Mõnes kirikus on laste jaoks sisustatud ka eraldi nurgad, kus nad saavad jumalateenistust jälgida joonistades või mängides.
Jumalateenistusel on oma kindel kord ja rütm, et kogudus suudaks elada, mõtelda, palvetada ja laulda kaasa. Jumalateenistuse käiku on hõlbus jälgida ja õppida lauluraamatu abil, kus kõik põhiline on olemas. Paljudes kogudustes on jumalateenistuse kord ära toodud ka eraldi vihikukestes.
Kui õpetaja kutsub altari juurde armulauale, tuleb silmas pidada, et armulauda võivad kirikukorrakohaselt vastu võtta ristitud ja leeritatud kristlased (ristitud laps võib saada armulauda, kui talle on selle olemust selgitatud ning temaga kaasas olev vanem või hooldaja seda vaimulikule kinnitab). Siiski ei pea ka teised armulaua ajaks jääma pinki või vanemad lapse pärast armulauale minemata – altarivõre ees põlvitades ning
asetades parema käe oma südame kohale antakse märku, et soovitakse vaimulikult õnnistamist.
Luterliku kiriku liige võib minna igal pool luterliku kiriku jumalateenistusel armulauale.
Millal seista või istuda? Me ei tõuse sellepärast, et kirikuõpetaja räägib, vaid austame Jumalat, kelle sõna me kuuleme ja kelle poole palvetame. Üldiselt on tavaks, et palvete, kiituslaulu, piiblilugemiste, usutunnistuse, armulaualiturgia ja õnnistamise ajal seistakse. Kui aga mingi keha-asend valmistab valu, võib jääda mugavamasse asendisse.
Plaksutamine?! Kirikukontsertki on jumalateenistus ja plaksutada on kohane kavaterviku lõpus. Aga vaikust pole kirikus vaja ka karta! Pärast palvet, nõndasamuti pärast kirikuhümni ja palvelaule (nt “Hoia, Jumal, Eestit…”) ei plaksutata.
Ka siis, kui kirikus ei ole parajasti jumalateenistust, ei tohi kõrvalised isikud minna altarisse, kantslisse või orelipuldi taha. Jumalateenistuse ajal ei tohi ilma loata pildistada või filmida. See võib segada jumalateenistuse pühalikkust ja kirikulisi.
Palvetamist ja armulaua vastuvõtmist ei sobi hoopiski pildistada ega filmida. Neid sügavalt intiimseid toiminguid on kohatu kaameraga häirida.
Kirikust minnakse välja alles lõpulaulu või oreli lõpumängu järel, nii nagu koguduses tavaks on kujunenud. Kui möödapääsmatul põhjusel on vaja lahkuda enne jumalateenistuse lõppu, võib seda teha koguduselaulu ajal. Palve, õnnistamise ja armulaua ajal ei sobi kirikust väljuda.
Kirik elab inimeste annetustest. Kiriku ukse juures on tavaliselt selleks otstarbeks pandud korjanduskarp või toimub annetuste kogumine jumalateenistuse käigus. Kellel ei ole raha, ei ole kohustatud annetama, kuid rõõmsa ja tänuliku südamega toodud and on õnnistuseks nii kogudusele, kui ka andjale endale.
Jumalateenistuse algust ja lõppu kuulutab kirikukella helin.