Ristiinimese jaoks tähendab surm astumist ajast igavikku. See toimub Jumala kutsel ja parajal ajal. Kristlik matus on oma olemuselt lahkunu õnnistamine ja väärikas muldasängitamine.
Matus algab tegelikult juba surija saatmise ja toetamisega. On asjakohane, et surija juurde, – olgu koju või haiglasse, – kutsutakse vaimulik, kes võib surijat kinnitada ja julgustada. Ärge kõhelge pöördumast koguduse õpetaja poole, kui teie peres valmistutakse lähedase inimese surmaks.
Matus on armastustegu ka lahkunu omaste ja kõigi matuseliste suhtes, kes vajavad lohutust ja tuge tunnistamaks surma tõsiasja ning kinnitamaks usku ülestõusmisse ja igavesse ellu.
On loomulik, et inimene saadetakse viimsele maisele teekonnale Jumala Sõna ja palvega, – kuna iga inimene on Jumala loodu, kellele peaks osaks saama väärikas muldaasetamine.
Matusetalitus toimub enamasti kirikus, aga seda võib alustada ja/või pidada ka lahkunu kodus, haual, surnuaia või krematooriumi kabelis. Matusetalitusele järgneb muldasängitamine või tuhastamine. Kirik aktsepteerib tuhastamist võrdväärsena muldasängitamisega. Hiljem on võimalik urni muldasängitamisel pidada haual veel lühike palvus
lähemate pereliikmete ringis.
Kui inimene on ilma kirikliku talituseta varem mulda sängitatud, võib vaimulik haua tagantjärele pühitseda.
Kiriklikult maetud ristiinimest on kombeks mälestada matusetalitusele järgneval pühapäeval või umbes 40 päeva pärast matust koguduse jumalateenistusel. Mälestada võib ka lahkunuga seotud muudel aastapäevadel, eriti aga surmajärgsel surnuaiapühal.
See tähendab lahkunu meenutamist tänus ja eestpalves, kirikus on võimalik ka süüdata mälestus- ja palveküünlaid.
Matusetalituse korraldaja võiks alustada suhtlusest õpetajaga leidmaks kõigile osapooltele sobivaim aeg, saatemuusika, laululehed jne. Korraldaja vilumatuse korral tuleb kirikuõpetajaga oma kogemustega lahkesti appi; ühisel nõul saame kõik matusega seonduva aegsasti läbi arutada ja tagada lahkunule väärika matuse. Pöörduda: tel: 55563876 ja puhja@eelk.ee.